Ajal, mida vaevab lihtsate vastuste otsimine, autoritaarne natsionalism, lokkav teabesegadus ja kahanev usk demokraatiasse, tuletab ennast järjest sagedamini meelde George Orwelli hoiatusromaan “1984”.
Laused nagu “Pole tähtis, mida sa arvad, vaid kuidas sa mõtled”, “See, kes valitseb minevikku, juhib tulevikku; kes juhib olevikku, valitseb minevikku”, “Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud” või “Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli” meenutavad valusalt seda, et düstoopia on miski, mis on kogu aeg meiega – mõtte, võimaluse, valiku või lihtsalt eksituse, lühinägeliku valiku tulemusena. Praeguses maailmas tundub see kõik häirivalt lähedal. Aga see peabki häirima. Me peamegi tundma ebamugavust
Inimõiguste aastakonverents on alati lähtunud põhimõttest: tõde ei selgu mitte samameelsete seisukohtade kordamisest, vaid erinevate arusaamade ja hoiakute kõrvutamisest ja vastandamisest. Eesmärk pole mitte pakkuda turvatunnet ja meelerahu, vaid äratada kuulajad heaoluunest: oluline on mõista ja teada, kuhu me oleme teel ja kes on meie kaasteelised.
Ka 2025. aasta konverentsile on Tallinna Swissôteli oodatud väga erineva ilmavaatega esinejad, kelle omavahelisi vaidlusi on võimalik kogeda kas ise saalis viibides või hiljem videosalvestuste kaudu – me ei tee otseülekannet, sest siis kaotab laval otse öeldu oma kaalu.
Ajal, mida vaevab lihtsate vastuste otsimine, autoritaarne natsionalism, lokkav teabesegadus ja kahanev usk demokraatiasse, tuletab ennast järjest sagedamini meelde George Orwelli hoiatusromaan “1984”.
Laused nagu “Pole tähtis, mida sa arvad, vaid kuidas sa mõtled”, “See, kes valitseb minevikku, juhib tulevikku; kes juhib olevikku, valitseb minevikku”, “Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud” või “Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli” meenutavad valusalt seda, et düstoopia on miski, mis on kogu aeg meiega – mõtte, võimaluse, valiku või lihtsalt eksituse, lühinägeliku valiku tulemusena. Praeguses maailmas tundub see kõik häirivalt lähedal. Aga see peabki häirima. Me peamegi tundma ebamugavust
Inimõiguste aastakonverents on alati lähtunud põhimõttest: tõde ei selgu mitte samameelsete seisukohtade kordamisest, vaid erinevate arusaamade ja hoiakute kõrvutamisest ja vastandamisest. Eesmärk pole mitte pakkuda turvatunnet ja meelerahu, vaid äratada kuulajad heaoluunest: oluline on mõista ja teada, kuhu me oleme teel ja kes on meie kaasteelised.
Ka 2025. aasta konverentsile on Tallinna Swissôteli oodatud väga erineva ilmavaatega esinejad, kelle omavahelisi vaidlusi on võimalik kogeda kas ise saalis viibides või hiljem videosalvestuste kaudu – me ei tee otseülekannet, sest siis kaotab laval otse öeldu oma kaalu.
Ajal, mida vaevab lihtsate vastuste otsimine, autoritaarne natsionalism, lokkav teabesegadus ja kahanev usk demokraatiasse, tuletab ennast järjest sagedamini meelde George Orwelli hoiatusromaan “1984”.
Laused nagu “Pole tähtis, mida sa arvad, vaid kuidas sa mõtled”, “See, kes valitseb minevikku, juhib tulevikku; kes juhib olevikku, valitseb minevikku”, “Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud” või “Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli” meenutavad valusalt seda, et düstoopia on miski, mis on kogu aeg meiega – mõtte, võimaluse, valiku või lihtsalt eksituse, lühinägeliku valiku tulemusena. Praeguses maailmas tundub see kõik häirivalt lähedal. Aga see peabki häirima. Me peamegi tundma ebamugavust
Düstoopiline tulevik – inimõiguste olukord maailmas.
Selleks, et vältida düstoopilist tulevikku, peab maailm tegema teadlikke valikuid, et kaitsta inimõigusi, rahvusvahelist õigust ja kõigi inimeste vabadusi.
ÜRO inimõiguste ülemvolinik Volker Turk hoiatab meid “uue normaalsuse” eest, mis juhib meid düstoopilisse tulevikku, mida iseloomustavad sõjalised konfliktid, vabaduste piirangud, süvenev ebavõrdsus ja kliimakatastroof. Turk toob esile praegused globaalsed konfliktid, nagu Iisraeli sõda Hamasi vastu Gazas, Venemaa sõda Ukrainas ja Sudaani kodusõda, ja nende tagajärjed. Tema sõnul on maailm hakanud taluma üha enam nn punaste joonte ületamist, nagu oleks see muutunud uueks normiks.
Turk hoiatab ka valeinfo eest, mis pärsib inimeste vabadust teha teadlikke valikuid. „Desinformatsioon lämmatab faktid ja moonutab reaalsust, takistades vabadust teha informeeritud otsuseid,“ sõnab ÜRO inimõiguste ülemvolinik. Ta kritiseerib ka lihtsustatud ja polariseeritud retoorikat, mis soodustab vihakõnet: “Olge ettevaatlikud nende kriiskavate häälte ja “tugevate tüüpide” suhtes, kes pakuvad lihtsaid lahendusi, mis eitavad tegelikkust ja juhivad meid valele teele.”
Düstoopiline uus maailmakord.
“Teatud riigi esindaja” rõhutab veel, et mitmepoolses maailmas ei tohi keegi tunda end alandatuna ning kõik riigid on võrdsed…ja et demokraatiat kaitsta, on vaja alustada sõjalisi operatsioone…”
“Teatud riigi esindaja” sõnul elame muutuste ajastul, kus rahvad teadvustavad rohkem oma identiteeti ja eripära, aga maailm seisab samal ajal silmitsi suuremate katsumustega, nagu piirkondlikud konfliktid ja kliimamuutused. Maailmas käib võitlus uue maailmakorra kujundamise eest, mis on seotud mitte ainult geopoliitika, vaid ka põhimõtetega laiemas mõttes.
“Ta” kritiseerib lääne liberalismi, väites, et demokraatia on muutunud vähemuse võimuks enamuse üle ja usub, et lääne eliit takistab enamuse huvidele vastava rahvusvahelise süsteemi loomist.
“Tema” sõnul kujunes pärast teist maailmasõda ja külma sõda maailmakord, kus lääne geopoliitiline ahnus viis piirkondlike konfliktideni Balkanil, Lähis-Idas ja Ukrainas. Lääne katsed korrigeerida oma kehtestatud reegleid on viinud konfliktini maailma enamuse ja vähemuse vahel.
Mitte kõik, mida “Ta” ütleb, pole vale, kuid kui tõsiselt peaksime tema sõnu võtma? Kas sõnum tuleks lahutada sõnumitoojast või on see puru silma ajamine, mis peaks hajutama meie fookust?
Tsensuuri düstoopia –
kas internet on inimõigus või väheste privileeg?
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad edendavad ühiskonda,
kuid võimaldavad ka privaatsuse riivet ja väärinfo levitamist.
Uued info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad on loonud seninägematuid võimalusi majanduses, hariduses, tervishoius ja inimõiguste edendamisel. Samas on need tehnoloogiad ka võimsad tööriistad inimõiguste rikkumisel, sest autoritaarsed režiimid kasutavad neid privaatsuse riiveks, juurdepääsu piiramiseks ning väärinfo levitamiseks.
Globaalse internetivabaduse langus viimase 14 aasta jooksul tõstatab olulisi küsimusi inimõiguste ja teabe terviklikkuse kaitsest.
Suured riigid rakendavad üha enam düstoopilisi kontrollimeetmeid, infomanipulatsioonid ohustavad demokraatlikke protsesse ja kahjustavad õiglast arutelu.
Kuidas kaitsta kodanikke ohtliku teabe eest ilma demokraatlikke põhimõtteid kahjustamata? Vabaduste ja vihakõne piiramine võib olla vajalik, kuid piiranguid on lihtne kuritarvitada. Kuidas leida tasakaalu ja vältida olukorda, kus põhilised vabadused ohverdatakse ohutuse nimel? Millal muutub riigi sekkumine valeinfo leviku tõkestamiseks tsensuuriks?
Inimõiguste Aastakonverentsi patroon on
Vabariigi President Alar Karis
Vabariigi President Alar Karis: “Vastuseis euroopalikule väärtusruumile on kasvamas. Kogu maailmas kasvab surve demokraatial, turumajandusel, inimõigusel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu, mistõttu peame lahvatanud kuumade konfliktidega tegelemisel jälgima, et demokraatia oleks tugev. Inimõiguste kaitse on saanud tähtsamaks kui kunagi varem“.
Riigipea toetatavad organisatsioonid ja ettevõtmised.
Eesti on otsustanud kandideerida ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks aastateks 2026–2028
