“Topeltmõtlemine, harjuta seda – kui partei ütleb, et Maa on lame, siis see on tõsi. Kui partei ütleb, et kaks pluss kaks on viis, siis see on tõsi. Ei, mitte ei – unusta ja unusta, et oled unustanud. Mõttemurde peatamine, teadmatuse jõud – lmub Suur Vend.”

…

1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon kuulutab mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust ning seob need universaalsete igale inimesele sünnijärgselt kuuluvate õigustega raamistikuga. Juba toona levis vabas maailmas arusaam, et vabadused mitte ainult ei kaitse eraelu, vaid aitavad ka ühiskonnal kiiremini areneda – vaba arutelu, vaba mõte, vaba äri soodustavad innovatsiooni ja rikkuse kasvu. Võimude lahusus ja avalikkuse kontrollile alluv läbipaistev riigivalitsemine väldivad aga valitsuste kuritarvitusi.

Vaid aasta hiljem, 1949. aastal ilmub George Orwelli romaan “1984”. Ajaloo tuntuim hoiatusromaan kirjeldab piiranguteta totalitarismi: ühiskonda, kus juba mõte vabadustest toob surmaotsuse. See on teos, millele tihti viidatakse ja mida tsiteeritakse, kuid eriti viimasel ajal tundub, et Orwelli keskne sõnum – vabadus ise on väärtus ja see on iga kodaniku enda asi, millega ta seda sisustab, kuni ta peab lugu teiste vabadusest – kipub kaduma.

Elame ülereguleerimise, kasvavate piirangute ja avaliku arutelu kontrolli maailmas. Berliini müüri langemisele järgnenud kahte aastakümmet iseloomustas vabaduse võidukäik. Praeguseks on valitsenud üksmeel lagunenud. Ka inimõigused on muutumas poliitiliseks mänguväljaks, kus nii demokraatliku maailmaga vägikaigast vedavad autokraadid kui demokraatiates endas tegutsevad teadlikud või alateadlikud agendid väänavad 1948. aastal sõnastatud mõistete sisu.

See viib taaskord mõtted Orwelli düstoopilisele romaanile, kus võim tegeles “uuskeele” kehtestamisega – sellest pidi saama keel, kus vaenulikke mõtteid ei olegi võimalik väljendada.

Läänes me sellises olukorras veel ei ole. Kuid seisame silmitsi maailmaga, kus sedasorti mõtted on paljudele autokraatidele sümpaatsed. Ka meie enda ühiskonnas eksisteeriv soov ehitada paremat ja turvalisemat maailma käib kahjuks tihti käsikäes hirmuga. Nende kahe – utoopia ja hirmu – koosmõju tekitab kiusatuse kasutada vahendeid, mis suunavad inimesi mõtlema “õigesti”. Olgu nendeks siis sotsiaalmeedia algoritmid, mis mõjutavad seda, mida me näha või lugeda saame, “tühistamiskultuur” või teatud sõnade või mõistete keelatuks kuulutamine. Viimasest on vaid üks samm Orwelli uuskeeleni…

…